Polüuretaanist kulumiskindlate{0}komponentide kulumiskindlust hinnatakse tavaliselt materjali hõõrdumise ja kulumiskatsete abil ning klassifitseeritakse seejärel klassidesse, mis põhinevad ilmnenud kulumisastmel. Levinud katsemeetodid hõlmavad lihvketta kulumiskatset, trumli hõõrdumise katset või Rockwelli kõvaduse kulumiskatset; mõõtes materjalikao suurust aja- või vahemaaühiku kohta, määratakse konkreetne kulumiskindluse-aste. Kulumiskindluse-klassid jagunevad üldiselt kolme klassi: kõrge kulumiskindlus, keskmine kulumiskindlus ja standardne kulumiskindlus. Kõrge kulumiskindlusega-polüuretaankomponendid sobivad töötingimustes, mis hõlmavad suurt kiirust, tugevat lööki või suure kõvadusega materjale; keskmise kulumiskindlusega-komponendid sobivad mõõduka löögi või materjali kõvadusega tingimustes; samas kui standardsed kulumiskindlad-komponendid on loodud väikese-löögiga keskkondade, madala kõvadusega materjalide või kergete{10}}seadmete jaoks.
Kulumiskindluse-klass määrab otseselt nii polüuretaankomponentide kasutusea kui ka majandusliku tõhususe. Kuigi kõrge kulumiskindlusastmega-osade algkulud on pisut suuremad, pakuvad need ülimat pikaealisust. Keskmise kulumiskindlusega-klassid sobivad tavaliste transpordi- ja sõelumisseadmete jaoks, luues tasakaalu kulu-tõhususe ja vastupidavuse vahel. Standardseid kulumiskindluse klasse-kasutatakse valdavalt madala-kulumiskindlusega keskkondades-, näiteks kergetööstuses, toiduainete töötlemises ja keskkonnakaitsesektoris,{10}}aidates seeläbi hankekulusid minimeerida. Tehes läbimõeldud valiku sobiva kulumiskindluse{12}}klassi kohta, saavad tootjad optimeerida oma materjaliinvesteeringuid ja hoolduskulusid, tagades samal ajal oma seadmete stabiilse ja usaldusväärse töö.
